Eesti Vee-elustiku Selts: kui kormorane ei peata, pole viie aasta meil enam kala
(73)Ornitoloogiaühing valis Eesti selle aasta linnuks kormorani, aga tal oleks põhjust olla aasta lind kogu Euroopas, ja väga tõsiselt.
Eestis on kormorani arvukus pöördunud katastroofiliselt kiirele kasvule ja meist on saanud kormoranide kasvulava Läänemere regioonis. Linnu massilise leviku takistamiseks vajalikud meetmed on aastaid kahjuks vaid laual seisnud. Nii oleme jõudnud olukorrani, kus paljudest meie kaunitest ja liigirikastest merelaidudest-saartest rannikumeres on saanud kormoranisaared.
Juba 2002. aastal löödi kormorani arvukuse osas häirekella ja planeeriti selle ohjamist, aga midagi ette ei võetud. Eriti kiirele kasvule pööras arvukus üle kümne aasta tagasi, kuna mereökosüsteemi „tervis“ oli märkimisväärselt paranenud. Kui kaluritele ja hobikalastajatele on noorkalade püük keelustatud, siis lind siin valikuid ei tee ning toitub ulatuslikult noorkaladest, võttes niiviisi suurel hulgal kaladelt võimaluse tulevikus sigida ja seeläbi kalapopulatsiooni kestlikkusse panustada.
Kas peaksime rahulikult pealt vaatama kudekalade armutut õgimist Pärnu jõel ja linnuhordidega kaasnevat ulatuslikku roojamist kohalike elanike majadele ning koduhoovidesse? Kas pesitsuskolooniatega kaasas käivat hääbuvat taimekooslust tuleb võtta kui paratamatust ehk nõustuda seisukohtaga: see on looduslik valik ja iseregulatsioon? Ei saa!
Taani näide
Euroopa kormoranipopulatsioon on suurenenud paarilt tuhandelt pesitsuspaarilt 1980. aastal umbes 300 000 paarini ehk koos noorlindudega asub siin üle miljoni isendi. On põhjust muret tunda, kuna kõige mustema stsenaariumi läbi teinud riigi näide on ilmekas.
Keskkonnaagentuuri 2024. aasta haudelindude loenduse andmetel oli Eestis kokku 43 200–44 000 kormorani pesitsuspaari. Koos noorlindudega on see kokku sama palju, kui oli 1993. aastal Taanis. Nimetatud aasta tähistab taanlastele kalavarude kiire languse algust – ajajärku, kus kalandussektor lakkas eksisteerimast ja lastel ei olnud vanematega enam kalavetele asja. Paremaid kalavete aegu ei ole taanlastele tänini, 30 aastat hiljem, ikka veel saabunud.
Mida on meil ühelt kõrgelt arenenud Euroopa riigi näitest õppida: kui kohe ei tegutseta, pole meil tõenäoliselt Eestis enam viie aasta pärast toimivat majandusharu ega olulist loodusressurssi – kalandust ega kalavarusid. Lisame siia, et loomulikult ei sõltu kalastiku hea seisund üksnes kormoranide arvukusest, vaid ka paljudest muudest teguritest nagu kliimamuutus, inimtegevus, hüljeste arvukus jne.
Kalavarud ja mereökosüsteemid on haprad ning kui need kord rivist välja viia, siis taastamiseks kulub inimpõlvkondi tööd ja raha. Toome siia vahele näite USAst, kus toimiti, võiks öelda, et lausa ehmatavalt, kuid otsustavalt. Nimelt nähti 2012. aastal, et kormoran on end sisse seadnud Oregonis Columbia jõel asuval tillukesel tehissaarel. Teadlased asusid neid uurima ja selgus, et linnud söövad 20 miljonit noort lõhet aastas ehk 3,6% kogu lõhepopulatsioonist. Riigijuhid otsustasid saata sõjaväe probleemi lahendama ja nii hukatigi 11 000 lindu kalavarude kaitseks.
Dokument takistab
Euroopa Liidus on kormoraniküsimuse lahendamist takistanud linnudirektiiv. Taani Tehnikaülikooli vanemteadur Nils Thorvald Jepsen on öelnud, et see üks vanemaid looduskaitselisi ELi dokumente (kinnitatud juba 1979. aastal) on „püha graal“, mille avamist sellega töötavad ametnikud väldivad. Ettekäändeks tuuakse, et see toovat kaasa suurel hulgal lisatööd, mida ei peeta otstarbekaks. Ehk siis teisisõnu on liikmesriikide kalavarud, kalandussektor majandusharuna ja harrastuskalapüük otstarbekam ohvriks tuua, kui avada muudatusteks ELi linnudirektiiv. Nii veider, kui see ka ei ole, on ju meie suur soov loodust kaitsta ja elupaiku taastada, kuid praktikas teenime hoopis vastupidist eesmärki.
Kui kohe ei tegutseta, pole meil tõenäoliselt Eestis enam viie aasta pärast toimivat majandusharu ega olulist loodusressurssi – kalandust ega kalavarusid.
Teine ja mitte vähem oluline mõõde on kalapüügi tasudest laekuvad tulud. Kogumiku „Eesti kalamajandus 2022–23“ tabelitest näeme, et püügiõiguste tasud tõid vahemikus 2013 kuni 2023 riigi kukrusse keskeltläbi 1,5 miljonit eurot aastas. Tasud tõusid sel aastal ja raha laekub rohkemgi. Lisaks pakuvad kalade töötlejad ja külmhooned tööd sadadele inimestele ja teenitud tulult makstakse riigimakse. See kõik on praegusel kursil jätkates juba lähiajal minevik.
Et kormoraniteemat päevakorda tõsta ja ametkondi sõnadelt tegudele nügida, moodustati 2022. aasta alguses rahvaalgatusrühm KormoranGrupp, mis ühendab endas teadlasi, ornitolooge, kalastajaid, loodusvaatlejaid, foto- ja filmimehi. Ühenduse eesmärk on juhtida tähelepanu kormoranide kasvavale mõjule looduskeskkonnale.
Sama aasta kevadel pöörduti resolutsiooniga keskkonnaameti, keskkonnaministeeriumi, maaeluministeeriumi ning riigikogu maaelu- ja keskkonnakomisjoni poole. Tehti hulk sisulisi ettepanekuid linnuliigi arvukuse kiire kasvu ja sellega kaasneva mõju piiramiseks. Pärnusse jõe äärde kutsuti kormoranide ohjeldamatut „pidusöömaaega“ oma silmaga kaema keskkonnaameti peadirektor Rainer Vakra, korraldati teabepäevi, kirjutati ajalehes, näidati Pärnu jõe saagat saadetes „Osoon“ ja „Ringvaade“. 2024. aastal valmiski keskkonnaameti tellimusel uus dokument „Kormorani ohjamis- ja majandamiskava“, mis annab suuniseid järgnevaks kümneks aastaks.
Oleks oodanud veel enamat, aga parem siiski kui mitte midagi. Nii on viimasel kahel aastal keskkonnaamet lubanud kormoranimunade õlitamist ja mitteletaalset heidutust. Pärnu lahe piirkonnas, kus asuvad Eesti suurimad kormoranikolooniad, õlitas MTÜ Eesti Vee-elustiku Selts 2024. aastal ligemale 20 000 kormoranimuna. Teist sama palju õlitasid veel teised üksused ülejäänud Eesti saartel ja laidudel, selle tulemusena vähenes aasta linnu poolt ära söödavate kalade hulk.
Valed vaidlused
Samas, kuivõrd tegu on kauni ja põneva linnuliigiga, teeme ettepaneku luua loodusreservaadid, kus kormorani kaitse on peamine prioriteet.
On tänuväärne, et MTÜ Eesti Ornitoloogiaühing on seekord aasta linnuks valinud just kormorani, mis aitab lindu kahtlemata paremini fookuses hoida. Paraku just nemad on seadnud kahtluse alla kormoranide mõju kalastikule, taimestikule ja looduse liigirikkusele ning vaidlustanud seni mitmed keskkonnaameti olulised ohjamismeetmed. Vähe sellest, kahtluse alla on seatud isegi teadusasutuste tehtud toitumisuuringud. Ühing, kes ei esinda kindlasti kõikide Eesti ornitoloogide ja linnuhuviliste seisukohta, annab oma juhtkirjas teada: „...aidata kaasa esmatähtsate elupaikade ja linnualade kaitsmisele ning linnustiku mitmekesisuse säilitamisele...“, tegutseb miskipärast risti vastupidi.
Aga unustagem lahkarvamused, sest pikk tee kormorani ohjamisel, aga ka kaitsmisel, on veel minna. Tuleb muuta jahiseadust ja kuulutada kormoran aastaringselt kütitavaks jahilinnuks ning jätkata munade õlitamise ja lindude heidutamisega senisest suuremas mahus. Samas, kuivõrd tegu on kauni ja põneva linnuliigiga, teeme ettepaneku luua loodusreservaadid, kus kormorani kaitse on peamine prioriteet. Me ei tohi unustada linnuliigi kuritahtlikku vaenamist ja ebaseaduslikku ohjamist, mis ei ole aktsepteeritav.
Kormoranil on kaks palet. Esimesel juhul on tegemist äärmiselt kauni, targa, hoolitseva ja osava linnuga, kelle käekäik oli mitte kauges ajaloos inimese süü tõttu ohus ning kellel on ka praegu jätkuvalt oma koht ja roll meie looduses. Teisel juhul, kui me just ei suuda aasta linnule õpetada, millal, kui palju, kui suurt ja millist liiki kalu tohib süüa, nii nagu on kirjeldatud kalapüügieeskirjas, peame linnu arvukuse kiiret kasvu peatama.
