27.02.2025
09.03.2025, 09:04
IN MEMORIAM | Eenoki fenomen: kes tahab teha head, peab olema julge
(1)89aastaselt lahkus igavikku luterliku kiriku vanim tegevvaimulik Eenok Haamer.
„Eenok Haameri jälg meie vaimulikul põllul on laiem ja sügavam, kui mõnelgi kõrgemal ametikohal olnud vaimulikul,“ sõnab sõber ja ametivend Tiit Kuusemaa.
FOTO: | Delfi Meedia
„Asi on nii, et ma tulin ühelt matuselt ja pean jõudma teisele. Mind tõesti väga oodatakse.“
Hääl sügav ja veenev, pilk siiras, olek avatud. Politseinik, kes Eenok Haameri kiiruseületamise pärast kinni oli pidanud, jäi kohmetuks. Kiirustaja sättis oma vaimulikukraed ja seletas lahkelt edasi, kui tähtis nüüd on see, et rohkem aega kaotsi ei läheks. Politseinik jäi sellega tasapisi nõusse.
Sõitku kirikumees pealegi edasi, aga ärgu enam kihutagu.
„Las mina õnnistan nüüd teid teie töös,“ vastas seepeale Haamer südamlikult, ja täpselt seda ta kohemaid tegigi. Sest igas halvas või ebamugavas olukorras peab olema võimalik leida midagi head.
Inimeste, ettevõtmiste, hoonete ja kõiksugu päästetehnika õnnistamine oli pealegi Eenok Haameri jaoks üks võimalus heatahtlikku ja hoolivat suhtumist levitada. Mustvees, kus ta oma abikaasa Ehaga elas ja töötas vaimulikuna 62 aastat, polnud tema enda kinnitusel enam ühtki õnnistamata ühiskondlikku hoonet peale Grossi poe.
„Olen rõõmuga läinud, kui on kutsutud,“ on ta rääkinud.
Nii on seegi küllalt iseloomulik seik, et kui paari aasta eest kohtus Eenok Haamer Põltsamaa kirikus (kus vaimulikuametis tema poeg Markus) peapiiskop Urmas Viilmaga, lõppes see nii, et peapiiskop koos abikaasaga põlvitas altari ees ja Eenok õnnistas neid.
Kõik tegi rõõmu
„Meil oli 25. pulma-aastapäev,“ meenutab Urmas Viilma. „Olime seal muul põhjusel, aga see oli minu poolt spontaanne palve, kui kirikus Eenok ja Eha Haamerit kohtasime.“
Urmas ja Egle Viilma hõbepulmapäeval Põltsamaa kirikus.
FOTO: | Delfi Meedia
Loomulikult oli Eenok Haamer kohe päri, peret ja suhteid pidas ta väga oluliseks. Kui tähistati tema 60. teenimisaastat Mustvee kirikus, oli Eenoki kõrval ka abikaasa Eha, sest temata poleks Haameri enda kinnitusel ta kuidagi välja vedanud. Tookord palus ta kirikusse kogunenuil võtta kaasa endaga mõte, mida nende peres on edasi kantud ja praktiseeritud. „Öelge üksteisele: „Olen sinu poolt!““ pani ta kõigile südamele.
Peapiiskop Urmas Viilmaga oli luterliku kiriku tegevvaimulikul telefonitsi suhtlust vähemalt üle nädala. „Eenok rääkis, mis talle muret teeb, kuid veel rohkem sellest, mis talle rõõmu teeb.“
Rõõmu tegi peaaegu kõik, sest elupõlisel vaimulikul oli kindel veendumus, et ka ebaõnnestumised, hädad ja kõiksugu viletsus pöördub lõpuks inimese kasuks, juhib ja õpetab. Või nagu ta seda ise väljendas: „Jumal ei vii meid kannatustest mööda, vaid kannatustest läbi. Ja see teeb meid tugevaks.“
Urmas Viilma sõnul on tähele panemist väärt, et 90. eluaasta künnisel ei peljanud Eenok Haamer sugugi moodsaid sidevahendeid, vaid suhtles Facebookis, laadis üles jutlusi ja tegi lastele üle veebi pühapäevakooli tunde. „Ja lapsed tulid ja kuulasid,“ sõnab Viilma.
Tartu Teoloogia Akadeemias õppinud tudengid teavad Eenok Haameri suurt ja kirglikku huvi Eesti rahvausundi suhtes. Tema üheks meelisteemaks oli tuua välja, et eestlastele on alati olnud omane uskuda taevaisasse ja maaemasse ning juba meie keelgi näitab, et sugudel ei tehta vahet ning naised ja mehed on võrdsed.
„Meile on võõras soopõhine hierarhiline mõtteviis,“ armastas Haamer selgitada. Seepärast pole eestlastele omane ka arusaam, et mees saaks peret patriarhina valitseda, vaid mees, naine ja lapsed moodustavad terviku. See mõttekäik koos maarjapäevade ja regilaulude taustadesse süvenemise ning järeldusega, et eestlastel oli kerge muinasusundist kristlusse edasi astuda, peaks olema tuttav igaühele, kellel Eenok Haameriga oli vähemalt tunni pikkune vestlus.
Vahel tehti nalja, et Eenok Haameri juttu kuulates jääb mulje, et eestlased olid kristlased juba enne, kui ristiusk meie maile jõudiski, kuid sellega rääkija kaasa ei läinud. Tema mõttes andis kõik tunnistust sellest, et loodusega kooskõla otsivatel eestlastel on nälg armastuse järele ning just seda võikski tulla kirikust otsima ja sealt ka leida.
Eenok Haameri aknast paistab Musvtee kirik.
FOTO: | Delfi Meedia
Ärge olge nii kartlikud
„Kahjuks meil on suur hirm sattuda olukorda, kus keegi ütleb: „Sa oled loll!“ Sellest on ometi vaja üle saada ja selg sirgu ajada!“ ütles ta kord siinkirjutajale, mõtiskledes eestlaste rahvusliku alaväärsustunde ning sellegi üle, kuidas see takistab meid nii üksikisikute kui ka riigina arenemast. Mure rahva pärast tõi Eenok Haamer ka põhjenduseks, miks viimase hingetõmbeni vaimulikuna jätkata soovis.
„Isa lahkus väärikalt nagu ühele jumalamehele kohane,“ sõnab noorim poeg Siimon Haamer. „Saime enne tema igavikku minekut olla kogu perega tema juures koos, palvetada ja ühiselt laulda.“ Just see oligi see, mida Eenok Haamer hindas elus kõige enam: armastav läbisaamine ja ühised tegevused, mis seda toetavad ja kindlustavad.
„Eestlastele on antud sisemine tarkus ja intelligentsus,“ ütles ta intervjuus Maalehele. „Hea, kui inimesed selle endas leiavad ja suudavad kasutada.“
Ametivend ja Eenok Haameri kauaaegne sõber, Puhja koguduse vaimulik Tiit Kuusemaa läks 1980. aastate algul Mustveesse kirikumeheks. Hipiliikumisega liitunud Kuusemaa sõnul ei läinud kaua, kui Mustvee kiriku leidsid üles ka tema hipisõbrad.
Tiit Kuusemaa
FOTO: | Erakogu
„Eenok võttis meid kõiki rõõmuga vastu ja pakkus peavarju,“ meenutab ta. Hipid vuntsisid enda jaoks korda kirikutorni, tinistasid seal kitarri ja mängisid plokkflööti. Paljud lasid end ristida ja kuna tekkis suhteid, siis ka Eenokil laulatada.
„Oli selline hipikogudus,“ muheleb Kuusemaa. Nii Eenoki isa Harri kui ka tema ise tundusid riigile natuke ohtlikud ja ega nad oma vaateid varjanudki. Mõlemad saadeti vaiksetesse ääremaa kogudustesse. „Nende saatus oli olla ülekohtuselt kõrvale heidetud, aga kumbki ei kibestunud. Eenoki elurõõm oli lõputu, samuti tema julgus. See oli tema fenomen. Kui oled isiksusena suur, leitakse sind alati üles.“
Soovitame Sulle
Sisuturundus
