Leili metsalood | Piirinaabri kuusik
Pildil olev noor kuusik piirneb minu kinnistuga (esivanemate pärandus), seepärast tean enamvähem kõike, mis naabermetsas toimunud on. Mäletan hästi, milline see nõukaaja lõpul istutatud kolhoosiaegne kuusetihnik algul välja nägi ja milline pärast noorendiku esimest hooldust.
Omaaegsete normide järgi istutatud kuusik jäi ka pärast esimest hooldusraiet üsna tihedaks, mis aga ei heidutanud seenelisi. Käis külarahvas ja tuldi kaugemaltki, sest autoga pääses mööda riigimetsa sihti otse metsa äärde. Ja seeni kasvas seal kivipuravikest kõiksugu riisikateni, uhked kärbseseened pealekauba.
Kui riigimetsas neli aastat tagasi mitu lageraielanki sama sihi äärde tekitati, siis muutus siht sõiduautodele kehvasti läbitavaks ja seenelisi jäi vähemaks.
Viimase harvendusraie järel näeb piirinaabri kuusik juba päris metsa moodi välja, on valgust ja küll tulevad ka seened tagasi. Välja on raiutud haab ja kased ning ka kuuski harvendatud.
Selle ja ka kõrval oleva metsakinnistu omanikeks said vabade maade erastamise käigus (ja järgselt) kohalikud inimesed, kellel on metsa majandamisega pikemad plaanid.
Kui tehakse lageraie, järgneb sellele maapinna ettevalmistus, männiseemne külv või kuusetaimede istutamine ning seejärel kultuuride hooldus. Noorendikke hooldatakse tulevikumetsa silmas pidades. Metsa kasvatamine nõuabki palju tööd ja hoolt. Sellest saab aimu ka pildilt piirinaabri kuusikut vaadates.
