Ükskord jäi Eeri jälle metsas kaduma ja jahimeestel ei jäänud muud üle, kui kvartal läbi kammida, et eksinu üles leida. See koht saigi ristitud Tuisu ajuks. Siis kinkisid sektsioonikamraadid Eerile kompassiga käekella. Loodeti, et enam ei tohiks Eeri metsas ajus olles õiget suunda kaotada.

Järjekordsel seajahil jõudsid ajajad ilusti metsasihile välja, aga mitte Eeri. Kui ta lõpuks üles leiti, küsis sektsiooniülem: „Eeri, sul on nüüd ju kompass – kuidas sa ikkagi vales suunas minna oskasid?“ Eeri vastas seepeale: „Mul on kompass, aga kellelgi teisel ju pole. Mina läksin õiges suunas, aga hoopis teie panite valele poole.“

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid