Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi Pärnu osakonna ihtüoloog Heli Shpilev oli see, kes 2002. aasta 23. aprillil esimese Eesti rannikumerest püütud ümarmudila liigiliselt määras.

“Kevadise tindipüügi ajal tuli minu juurde üks kalur, kala peos, ja küsis, mis imeelukas, või nagu ta ütles, mis õudus see ta mõrda on ujunud,” meenutas Shpilev. “Kuna Läänemere kontekstis see liik enam tundmatu polnud, näiteks Poolas Gdanski rannikumeres oli see võõrliik muutunud põlisliike tõrjudes juba pea domineerivaks kalaks, siis tundsin ta eemalt ära ja hilisem liigiline määramine kinnitaski, et tegu on kardetud uustulnuka ümarmudilaga, kes on nüüd ka meie randa jõudnud.”

Muugal juhtunu oli kurioossem. Seal kasvas ümarmudilate populatsioon nii suureks, et teised kalad taandusid. Võõrliik sõi mõne aastaga Muuga rannaala põhjaelustikust nii puhtaks, et jäi ise nälga ja ujus paikkonnast minema.