Sain hiljuti 18 korda rikkamaks. Ei, see polnud pärandus Nigeeriast ega altkäemaks puidutöösturitelt. Põhjuseks oli korraline maade hindamine, kodukrundi ametlik hind tõusis peaaegu et turuhinnani.
Metsaomanikud, kes on looduslähedaselt metsa majandanud ning sinna kaitseväärtused kasvatanud, jäid aga kõvasti vaesemaks. Kui suur on ökosüsteemi teenuste hind, seda alles uuritakse. Kes seda aga maksma peaks, selleni pole veel arutelud jõudnud.
Hiljutisest Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuringust selgus, et keskkonnaprobleemina nägi metsaraiet 12% vastanuist, kaks aastat varem oli see protsent 27%. Kas panid enam kui pooli neist meelt muutma suurenenud küttearved või teisenenud uuringumetoodika, seda ei oska kindlalt öelda.
Ka ökosüsteemiteenuste hinnastamist uuritakse sageli rahvaküsitlustega. Mis kasu on aga teadmisest, et suurem jagu inimesi ütleb end loodust armastavat, kui me ei tea, mida nad selle nimel ohverdama nõustuks?
Sellistel uuringutel peaks kohe pangalingid juures olema – nii saaks teada looduse väärtustamise tegeliku määra ja ühtlasi väikese boonuse looduskaitseks. Muidu peab jälle metsaomanik kõik selle loodusearmastuse kinni maksma.
