
Bossiks on traditsiooniliste kehavormidega proua Precious Ramotswe, kelle universumisse kuulub tema kihlatu, Tlokwengi Tee Kiire Autoparandustöökoja omanik härra J. L. B. Matekoni ning neid ümbritsevad head inimesed. Õigupoolest polegi see maailm loodud, vaid väidetavalt päriselt olemas. Kaugel Aafrikas, Botswanas.
Inimlikud väärtused, armastus, teineteisest ning ümbritsevast hoolimine ja kõik muu hea säärane… Tundub ideaalmaastikuna? No vähemalt McCall Smithi 21 proua Ramotswe raamatu kaante vahel on säärane maastik ehedal moel kättesaadav.
Tõsi, maakeelde on neist teostest tõlgitud vaid neli ja seda võiks määratleda kui kuritegu siinse lugeja vastu – me vääriks proua Ramotswet täies mahus. Tõesti: filosoofid, arvamusliidrid, poliitikud – ainuüksi proua Ramotswes peitub kordi rohkem lihtsat tarkust kui eelmainitutes ja kõigis eneseabiõpikutes kokku. Siinkohal mõni mõttekäik proua Ramotswe maailmast.
Rikkad inimesed on kõigest inimesed. Ma ei ole veel kohanud ühtegi rikast inimest, kes poleks samasugune nagu meie. Õnn või õnnetus ei ole rikkusega seotud.
Kui sa läksid läbi elu mõttega “Ma olen lihtsalt kohalik tüdruk kusagilt kolkast”, siis mis mõtet oli üldse pingutada?… Isegi kui sa olid Gaboronest, pidid sa olema mingist kindlast majast Gaborones ja lõpuks tähendas see, et sa olid pärit lihtsalt maalapilt, ja see ei erinenud sugugi kõikidest teistest maalappidest mujal.
Ametnik raputas pead: “Ma ei usu, et teil võib õigus olla, proua. Mina olen see, kes eeskirju tunneb. Teie olete rahvas.”
Asjad on nii, nagu nad on, lihtsalt sellepärast, et nii need juba kord on.
“Jumal hoolitseb meie eest,” kostis proua Potokwane rahulikult. “Ühel päeval saadab ta meile uue pumbamootori.”
Tõsi, maakeelde on neist teostest tõlgitud vaid neli ja seda võiks määratleda kui kuritegu siinse lugeja vastu – me vääriks proua Ramotswet täies mahus.
“Võib-olla,” ütles J. L. B. Matekoni. “Aga võib-olla ei saada ka. Mõnikord ei huvita mootorid jumalat eriti. Ma parandan üsna mitme kirikuõpetaja autosid ning neil kõigil on midagi viga.”
“On olemas üks dr Freudi nimeline arst, kes on väga kuulus… Ta ütleb, et kõik poisid on oma emasse armunud.”
“Mispärast dr Freud siis selle pärast muretseb? Ta peaks muretsema hoopis siis, kui nad oma ema ei armastaks.”
“Õppige kõigepealt ära kerged asjad ja siis õppige rasked asjad. Mitte vastupidi.”
“See on hea filosoofia,” ütles proua Ramotswe. “Paljudele tänapäeva noortele inimestele pole seda õpetatud. Nad tahavad kohe suuri töökohti. Nad tahavad alustada tipust, saada palju raha ja suure Mercedes-Benzi.”
Miks pidasid mehed autosid nii huvitavaks? Auto oli kõigest masin ja oleks võinud arvata, et mehed tunnevad huvi ka pesumasinate ja triikraudade vastu. Ometi ei olnud see nii. Polnud kunagi näha, et mehed oleksid koos seisnud ja pesumasinatest rääkinud.
“Mina nii ei arva, proua,” lausus proua Ramotswe rahulikult. “Kui te olete teda nii hästi toitnud, miks ta siis nii kõhn on? Mees, kelle eest hästi hoolitsetakse, läheb paksemaks. Nad on ju samasugused nagu veised. See on üldiselt teada.”
Meil on tõesti ses elus veel kedagi teist vaja, mõtles proua Ramotswe; meil on vaja inimest, kellest võiksime sellel maal oma väikese jumala teha. Oli see siis abikaasa või laps või vanem või keegi teine, ikka peab olema keegi, kes meie elule eesmärgi annab.
Kõigis Esimese Daamide Detektiiviagentuuri lugudes lahendab proua Ramotswe väikeste inimeste suuri probleeme. Raamatus “Kalahari masinakirja kool meestele” on ta agentuuri heale järjele viinud, tal on kaks kasulast ja sekretär, kuid J. L. B. Matekoni on endiselt peigmehe seisuses ega kipu abieluettepanekut tegema.
Ent proua Ramotswel on nutikust, et eraelulised asjad korda ajada, võidelda konkureeriva agentuuriga, ajada korda Härra Molefelo delikaatsed mured ja lõpuks hakkab tööle ka masinakirja kool meestele.