Eestis elav afgaanlanna Fatima Rahimi: paljud ütlevad, et 30 pagulast on palju. Kas nad mõistavad, et alternatiiv on lasta neil surra?

Kui Taliban Kabuli üle võttis, oli Tallinnas töötav noor afgaanlanna šokis, lähedaste pärast hirmul ning lihtsalt nuttis. Maalehega rääkimiseks võttis ta mõtlemisaega. “Aga ma saan aru, et see on vajalik,” ütleb ta. “Muidu siin ei mõistetagi, miks seal inimesed ripuvad õhku tõusvate lennukite küljes.”

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!

Fatima jõudis koos kahe õe ja väikse vennaga Eestisse viis aastat tagasi. Tema ämmaemandast ema, kes töötab nüüd Eestis tõlgina, tuli Eestisse täienduskoolitusele ja palus asüüli. Ta sai loa ka lapsed Eestisse tuua.

“Mu isa ei elanud meiega, tal on uus elu ja pere. Ilma meessoost pereliikmeta on Afganistanis aga väga ohtlik,” selgitab Fatima.

Taliban tungis toona tema kodupiirkonda Põhja-Afganistanis järjest jõulisemalt.

“Ma töötasin Saksamaa rahvusvahelise ettevõtte heaks, mis õpetas ja varustas kohalikku politseid. Mul oli ligipääs suurele hulgale informatsioonile, mida Taliban ihaldas. Samuti oled sa rahvusvahelise organisatsiooni jaoks tööd tehes Talibani silmis reetur.”

Ühel päeval kontoris töötades helises Fatima kolleegi telefon. “Ta tõusis püsti ja hakkas värisema. Me saime juba siis aru, et asi on halb. Pärast kõne lõppu ta lihtsalt istus ja vaikis. Ta sai kõne Talibanilt. Nad ütlesid, et me teame, kes sa oled ja kus sa elad.”