
| TEATER |
Vabaduse festivalil Narvas nägin, kuidas iroonilises ja isegi eneseiroonilises võtmes räägiti kurjusest; Säpinas vaatasin maitsekat melodramaatilist alltekstiga armastuslugu ja Tartus pisut psühhedeelilist lugu mängust ja tingimusteta mängimise tähtsusest.
Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!
Istun Narva hotelli ees tänavakohvikus ja vaatan ringi, hingan piirilinna. Mu silme ette sõidab eriline pisike buss. Ilma juhita. Bussi küljel on Vabaduse festivali suur reklaam. Maitsekas.
Peale selle väikese ime jääb mu vaatevälja kümmekond möödakõndivat inimest. Ükski neist ei jäta seda vaatamisväärsust telefoniga pildistamata. Juhita sõiduk on superstaar! Bussi tagaaknal köidab pilku vahtraleht ja selle ümber kiri “Ma alles õpin”. Sõiduk liigub Narva hotelli ja Vaba Lava teatrikeskuse vahet.
Hetk läheb ja olen juba teatriasjatundja Oleg Lojevski embuses. Me pole silmast silma kohtunud pea kaks aastat. Ta ütleb, et tuleb mere äärest, käis ujumas. Näitan Olegile seda bussi. Kiidame reklaaminippi. Oleg räägib mulle Tatarimaa uuest linnast nimega Innopolis, kus ta käis oma teatrilaboratooriumi tegemas. Olevat teadlaste linn. Nagu nõukogude ajal olid akademgorodokid. Ja seal liikuvat enamik taksosid ilma juhita ning pitsat toovad inimestele ainult robotid.