Parima lavastuse auhinna saab Saaremaa rahvateater näitemängu "Jänes Lontkõrv" esituse eest
Laupäeval toimus nelja maakonna provintsiteatripäev Sindi seltsimajas, kus ligemale 12 tunni pikkusel teatrimaratonil esitasid harrastusnäitlejad 11 näitemängu. Kõige arvukamalt oli esindatud Saaremaa kuue näitetrupiga, kes noppisid ka enim auhindasid.
Sindi Seltsimaja uksel, järgmisele näitemängule
Saaremaa harrastusteatrite edulugu
Saaremaal on provintsiteatripäevi peetud üsna ammusest ajast, aga 2012. aasta kevadel korraldati harrastusteatrite festival Tornimäe rahvamajas laiendatult neljale maakonnale. Mullu rändas teatrimaraton esmakordselt Saaremaalt Hiiumaale ja tänavu jõudis suurele maale Pärnu külje all asuvasse Sindi linna, kus sündmuse õnnestumiseks kandis peavastutust Pärnumaa Rahvakultuuri Keskselts.
Sindi festivali peakorraldaja, Pärnumaa rahvakultuurispetsialist Aire Koop, kiidab Saaremaa harrastusteatrite innukust ja head taset. Saarlaste edu troonib kauane näitemängude järjepidevuse hoidmine. Koop ei tea nimetada mitte ühtegi teist paika kusagil mujal, kus oleks nõnda tihedalt näitemängu huvilisi koondunud erinevatesse seltskondadesse. Mõni maja mahutab isegi rohkem kui üht teatritruppi. Saaremaa kuuele lavastusele oli teatrisündmust korraldaval Pärnumaal vastu panna poole vähem: Tori TRET, Raeküla rahvateater ja Pärnu Rahvateater. Kaugemalt nurga külalisena kutsuti Sinti Sõmeru näitering Lääne-Virumaalt, kes on varemgi Lääne-Eesti provintsiteatripäeval osalenud.
Žürii tööpäev kestis ilma vaheta 13 tundi
Koobi sõnul kujunes kella kümnest alanud teatripäev tegusalt tihedaks ja lõppes alles kella 23.30 paiku pärast seda, kui kuulutati välja kaheksa auhinnasaajat. Etendusi hindas oma ala hästi tundev hindajate kolmik. Žüriisee kuulusid Eesti näitejuhtide teatritrupi juhatuse liige Viivi Metslaid ning näitlejad ja lavastajad Rein Laos ja Enn Keerd.
„See, mis me nägime, oli tore, meeldejääv, rõõmsameelne, nakatav ja väga huvitav,“ rääkis Viivi Metslaid. Mitmel korral nenditi rõõmustava edasiminekuna teksti suurepärast esitust. Metslaid ütles, et tekstiga tehtav töö on olnud tõsiseks komistuskiviks varematel kordadel „Tekst ei jõudnud saali kas diktsiooni või lauserõhu probleemi tõttu või mis tahes muul põhjusel, aga täna oli rõõm näitlejaid kuulda. Ei olnud ka ühtegi lavastust, mille vaatamine võinuks tekitada piinlikust või oleks olnud nõrga ettevalmistusega. Olid normaalsed ja toredad lavastused - nagu ikka, mõni võibolla küll toorem, teine natuke küpsem. Kõik etendused olid vaadeldavad ja täiesti nauditavad,“ selgitas Metslaid näitlejate üllatavat tublidust.
Kõik, kes näitemängude vastu huvi tundsid, võisid saada prii sissepääsu. Kahjuks tuli taas tõdeda väikest huvi, kuigi toodi heal tasemel kultuurisündmus lausa kandikul ja peaaegu koduukse läveni linnarahvale kätte. Koop ütles, et teatav kultuurileigus harrastusteatrite tegevuse vastu on üleüldine ja mitte ainult Sindile omane.
Vaheldumisi suurel ja väikesel laval mängitud žanritest nägi vaataja nii naerutavat komöödiat kui igavikulist mõtteainet, mille vahele jätkus ruumi poliitilisele absurdile, külajandile, armastusele ja muule, mida dramaturgia võimaldab.
Näitemängu sünd
Esimesena astus lavale alates 2010. aasta septembrist Pärnumaa Rahvakultuuri Keskseltsi liikmena tegutsev Pärnu harrastusteatritrupp Pärnu Rahvateater. Alates 2012. aastast juhendab näitetruppi Aire Koop, enne teda oli lavastajaks Meelis Sarv. Pika teatripäeva sissejuhatuseks valitud "Kuidas sünnib näitemäng" osutus huvitavaks tükiks, mis jutustab pisut võimendatud huumorivõtmes näitemängu lavaküpseks valmimise köögipoolest. Karel Čapek'i samanimelise kirjatüki järgi tegi näitemängule lavalise seade Aire Koop, kellel on lavastajana suured kogemused.
12. aprillil Pärnu Nooruse Majas toimunud Harrastusteatrite festivalil sai nende lavatükk parima lavastuse nimetuse. Sama etenduse põhjal nimetati Saima Jakobson parimaks naisosatäitjaks ja Toomas Vassiljev parimaks meesosatäitjaks. Loomulikult ei saa edukus alati kulgeda geomeetrilisel tõusujoonel ja seepärast ei pea nad kurvastama, et sedakorda ei õnnestunud ühtki preemiat saada. Peamine on see, et saalis istunud tavavaatajad said aimu näitemängude valmimise tegelikest sünnivaludest.
Ninatarkus
Lääne-Eesti provintsiteatripäeval läks parima lavastuse aunimetus Kuressaarde Saaremaa Rahvateatrile. Väino Uibo lavastuses etendus S. Mihhalkovi “Ninatark-Jänku“ ainetel loodud "Jänes Lontkõrv", mida mängiti esmakordselt Kuressaare Linnateatri laval tänavu veebruaris. Muide, see nukunäidend läks ajalukku seoses 1952. aastal loodud Eesti Riikliku Nukuteatriga, kui eesti lastele esietendus ”Ninatark jänku” väga õpetliku jutustusena, mida tasub meeles pidada ka täiskasvanul. Sindis pälvis selle näitemänguga parima kõrvalosatäitja eripreemia Lea Kuldsepp, kes on ka selle projekti juht, aga etenduses täitis jahimehe rolli. Teistes rollides mängivad veel Kalle Kadarik, Tiia Marist, Annelii Sirel, Merike Meriloo, Maarjus Kupits, Krista Kütt, Juhan Nemvalts, Kersti Sepp, Virgo Neemre. Neist viimasele omistati parima meesosatäitja nimetus. Mitte küll samas tükis mängitud hundi rolli eest, vaid Molière'i komöödias "Arst vastu tahtmist" osatäites, mis näitab seda, et hakkajamad harrastusnäitlejad suudavad ka mitmes trupis kaasa teha.
Aegumatu Molière
Lümanda valla Taritu näitering tuli Saaremaalt Sindi seltsimaja suure saali suurele lavale Helle Kesküla lavastatud näidendiga „Arst vastu tahtmist“, mille autor on 1622. aastal Pariisis sündinud Molière alias Jean-Baptiste Poquelin. 51-aastaseks elanud mees tudeeris 5 aastat jesuiitide kolleegiumis, järgnevalt tutvus teatriga ja asutas koguni oma näitetrupi. Kahjuks ei osutunud trupp edukaks ja Molière sattus võlavanglasse. Vabanedes liitus ühe rändtrupiga ja asus algupäraseid näidendeid looma, mis tegi ta tuntuks Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Eesti lavadele jõudis tema looming alates aastast 1866. Moliere´il ei ole vastandit ja teda on arvatud komöödiakirjaniku etalooniks.
Lõbus jant „Arst vastu tahtmist“ naljatleb tohtrite üle. Lugu algab Martine ja Sganarelle vahel sellest, kes peaks majas peremees olema ja kes hagu raiuma. Tüli kandub selleni, et Sganarelle hakkab oma abikaasat nüpeldama, millele naine asub kättemaksu hauduma. Samal ajal peavad Lucas ja Valere nõu peremehe tütre haigusele lahenduse leidmiseks. Meeste juttu pealt kuulnud Martine avastab sobiva võimaluse mehe karistamiseks ja esitleb Sganarelle'i terve ilmamaa parima arstina, kes teatavate veidruste tõttu ei soovivat seda alati tunnistada. Naise soovitusel annavad Lucas ja Valere mehele korraliku keretäie, misjärel Sganarelle nõustub kaasa minema ja arstina kõiki lollitama. Õnneks saab Sganarelle jälile isanda tütre Lucinde kõnevõime kaotamise teesklusele ja lugu lõpeb kõiki osapooli rahuldavalt hästi.
Väga hästi tuli oma osaga näidendis toime ka Virgo Neemre, kes mängis Sganarelle'i ja võitis hindamiskomisjoni liikmete poolehoiu sedavõrd, et talle omistati parima meesosatäitja nimetus. Eripreemia sai Martine'i rollis sooritatud stiilipuhtuse eest Aili Salong, kes tegi vahendeid valimata Sganarelle'ile seda, mida suutis ega kavatsenudki hirmuvalitsuse all heituda. Publik kohtus elujõulise särava naisega.
Absurdi poliitika
Salme vallateatrile anti eripreemia tervikliku lavastuse eest. Maire Sillavee lavastatud Ukraina dramaturgi Neda Neždana (kodanikunimega Nadežda Mirošnitšenko) "See, kes avab ukse" on näidend, mille süžees ristuvad kujuteldavad ja tegelikkusega haakuvad olud, farss ja hingelised pihtimused kahe naise vahel. Nad leiavad endid surnukuuri lukustatuna ja neid terroriseeritakse tundmatutelt isikutelt tehtavate telefonikõnedega. Äkitselt ollakse taas vabad. Näib uskumatuna, aga see teadmine osutub naistele kõige raskemaks valikuks...
Kopsiv tünn
Tori teater TRET esitas Argo Juske ja Kirstiina Lõhmuse ühislavastuses valminud Jaan Tätte teatritüki "Latern", milles oli ainus osatäitja Kristiina Lõhmus ise. Teda tunnustas žürii parima naisosatäitjana. Kujunduse autor on Argo Juske. Naljakana tunduv tõsine lugu pajatab tillukesel saarel elavast tütarlapsest, kes läidab mere ääres laterna selleks, et kohata tõelist armastust. Hoolimata ema tarkusest ja isa abist meest leida näib kõik ikkagi lootusetuna kuni ühel ööl veeretab tütar kodu õuele tünni, mille sees keegi kopsib. Sealt alates hakkavad hargnema sündmused, mis lõpeb sellega, et kavalusega sulgeb neiu tünnist vabanenud mehe uuesti samasse tünni ja veeretab selle randa tagasi.
Päeva keeruliseim ülesanne
Lääne-Virumaa Sõmeru näitering tuli Sindi lavale lühinäidendiga „Ma ei tea, mis saab homme”, millega võideti eripreemia keerulise dramatiseeringu tasemel esituse eest. Preemiat üle andes lausus Rein Laos, et Tennessee Williams’i mõtte edastamine oli selle päeva üks keerulisemaid dramaturgilisi tükke. Lavastaja Marika Vernik oli väga tagasihoidlik ja ei soovinud koos trupiga, et nende etteaste oleks sedavõrd tugevalt esile tõstetud koos Williamsi nimega.
Meisterlik tekst
Kõmsi rahvamaja teatritrupp KÕT teater mängis õhtu saabudes viimase tükina "Kurge oodates". Kati Murutari loo lavastas Aire Arge, kes sai teksti meisterliku esituse eest eripreemia. Preemiat kätte andes kommenteeris Rein Laos sõnadega: „Mõtlesin isiklikult, millises filmis ma teda näinud olen? Millises rahvusvahelises filmis ta esinenud on?“ Tänavu Kõmsi rahvamajas peetud VII harrastusteatrite festivalil võitis sama tükk parima lavastuse auhinna. Kohati absurdini viidud humoorikalt võimendatud näitemängus esitletakse esimest korda sünnitama minevate naiste tavalisi hirmusid. Loo kirjutamise ajal oli Kati Murutar 39-aastasena viiendat titte ootav tubli ema.
Premeerimatagi head näitemängud
Rein Laos ütles pärast auhindade teatavaks tegemist: „Ega meil vaidlemist ei olnud. Me jõudsime väga kiirelt ja kergelt järjest nendele ühistele arusaamadele, kes ja mille pärast meeldis. Lõpuks oli neid ka rohkem, kui olime planeerinud.“ Võimalik, et mõnd erinimetusega preemiat väärinuks kõik teisedki sedakorda ilma jäänutest. Tavavaatajatega vesteldes selgus, et mitmetele läks hinge ja südamesse Andrus Kivirähki „Eesti matus“, mida mängisid saarlased. Tornimäe näitering Tungal tegutseb Pöide vallas. „Eesti matuse lavastas Krista Kütt.
Näitleja Andrus Vaarik on kunagi ajalehes Sirp kirjutanud, et Kivirähk on eestlastesse alati irooniliselt suhtunud, samal ajal ikka poolehoiuga ka. Kuid selles loos on Kivirähk tüüpilise eestlase suhtes päris halastamatu. „Näidendis avanev pilt eesti inimese elust on päris traagiline. Ehkki elu ise seda ju pole, elu on koomiline, tihti ka kohutav, aga mitte traagiline. Kui “Rehepapi” ahned, varastavad, üksteist petvad eestlased olid kavalad ja sümpaatsed, siis “Eesti matuse” tõsine tööinimene ei ärata mingit sümpaatiat, esmapilgul,“ vahendas Vaarik omi mõtteid, millega tahaks ühineda. Mõeldes tagasi laupäeval nähtud lavastusele, siis sellest jäi kõige rohkem meelde hoopis see, kuidas näitemäng ühildati väga kasuliku praktilise tegevusega ja laval lõhuti peaaegu koorem küttepuid parajateks halgudeks, mis sobivad talvel ahju panna. Eestlased on siiski ikkagi väga tõsised tööinimesed!
Orissaare näitetrupp Orezare mängis Slawomir Mrožek'i "Puhkust", mille lavastas Ellen Teemus ja mis esietendus Orissaare kultuurimajas päev enne Sindit. Praegusel ajal väga aktuaalset teemat käsitlevad näitemänguliselt abikaasad Anneli ja Ardo Vahter. 35 minutit kestvas näidendis otsustavad juba mõnda aega koos elanud naine ja mees puhkusele reisida, aga eneselegi teadmata satuvad nad hoopis kodusõja koldesse.
Tornimäe näiteseltsi etendus "Tuleb tuttav ette" tuli tõepoolest korduvalt vanast filmist nähtuna tuttavana ette. Juhan Smuuli monoloogide põhjal on Airika Saamo pannud kokku loo, mida Helje Basihhina kohalikele oludele sättides lavastanud.
Raeküla Rahva Teatri „Teel tööle“ lavastaja on Mari-Liis Pärn. Sel kuul toimunud Harrastusteatrite festivalil Pärnus saadi väike eripreemia - Raeküla Rahva Teater, endi poolt seatud lavatüki "Teel tööle" eest.
Et žürii hinnanguid oodates näitemängudes osalejate aeg igavaks poleks läinud, selle eest hoolitses Tõstamaa tantsuansambel Alibi Duo, koosseisus Õnnela ja Alan. Kuuldavasti jätkus näitlejate pidu ka pärast žürii tulemuste teatavaks saamist.
Samal teemal:
