| JUHTKIRI | METSALEHT |
Olen mures meie puidusektori käekäigu pärast. See on euroliidu kliimapaketi süü. Elu näitab, et ega Eesti ametnikkond Brüsselis meie siinsete eripärade ja huvide eest kuigi võimsalt seistud saa ning lõpuks läheb ikka nii, nagu sealtpoolt kästakse.
Vähe sellest, et kliimapakett sisaldab ebareaalseid eesmärke, aga see on ka meie suhtes ebaõiglane. Või kuidas mõista Eestile kui Euroopa ühele metsarikkamale riigile pandavat kohustust suurendada metsamaa pindala, selle asemel et kohustada näiteks Hollandit, kus metsa üldse polegi, rajada kas või mõned kunstlikud metsasalud?
Ajal kui Eesti on uue metsanduse arengukavaga jõudnud lõpusirgele, pannakse meile kohustus hakata raiuma arengukava projektis ettenähtust kolmandiku võrra vähem. Kui nii peaks minema, siis pakun, et kõige valusamalt lööb see saetööstusi, mille toormevajadus on suur.
Eriti kummaline tundub kliimapaketis see osa, et olemasolevale metsamaale lisaks peaksime hakkama põllumaad metsastama. Viimased aastad on räägitud pigem põllumaast kui väärtusest, mida peaks põlluna ka hoidma.
Asjade senist käiku jälgides oligi seda karta – selle asemel et vähendada süsinikuheidet, hakatakse keskenduma sidumisele. Vale ja Eesti suhtes ebaõiglane lähenemine. Pigem võiks EL kohustada riike autoliiklust vähendama, mitte lasta neil edasi tossutada ning panna metsarikaste riikide õlule kohustus selles tossus sisalduv CO2 oma metsadega kinni püüda.
